Sotsiaalmeedias on tihtipeale raske jääda iseendaks – palju kergem on üritada sobituda pealiskaudsetesse raamidesse. Aga tegelikult tahame kõik näha rohkem päriselu, milles on oma koht nii heal kui halval. Kuidas leida sotsiaalmeedia mõjuisikuna seda sobivat tasakaalu, mis lubaks jääda autentseks, aga ei paljastaks liiga palju? Enda kogemust ja nõuandeid jagab pereblogija Britt Ernewein (britiblogi.ee).
2011 juuni. Ühes netibrauseri aknas ilutseb ootavalt elektrooniline lennupilet Prantsusmaale ja teises on avatud WordPress. Mängleva kergusega loon endale blogi, millele panen nimeks Britt kolis metsa. Muigan oma (enda arvates) kavala sõnamängu üle. Olen kolimas linna, mille nimeks on Metz ja pidasin selle metsale sarnanevat hääldust liialt heaks, et seda mitte bloginimes kasutada. Tõotan lähedastele pühalikult, et hakkan oma uuest elust neid kursis hoidma just läbi blogi ja murran seda lubadust üsna kiiresti, hakates kirjutama vaid umbkaudu korra kuus.
Kaheksa aastat hiljem on blogil teine nimi. Õigemini juba kolmas. Ja kui esiti oli tegu pigem jaurolooge sisaldava veebipäevikuga, mis keskendus suuresti sellele, kas-mida-kui palju mu korterikaaslased tarvitasid ja mida külastati päevas ehk viis korda (julgen panustada, et neist neli kuulusid mu emale), siis tänaseks on see hoopis pereblogi, mille publik ulatub tuhandeteni.
Ning enne, kui te küsite, siis ei: ma ei ole päris kindel, kuidas see juhtus ja just seda teadmatust peangi ma asja võtmeks – ma ei hakanud blogi kirjutama lootuses sellest midagi saada. Mis koostööd? Mis raha? Üleüldse… mis publik ja lugejaskond? Ma hakkasin kirjutama, sest ma tundsin vajadust jagada oma elu ja mõtteid. Ja koos minu enda kasvamisega kasvas nähtavasti ka blogi. Nii ongi minust kui veidi flegmaatilisest peotüdrukust kasvanud kohe neljanda lapse emaks saav (ent endiselt flegmaatiline) pereema ja blogist miski, tänu millele saan mitu korda nädalas võhivõõrastelt tänukirju.
Umbes sama tihti kirjutatakse mulle ka uurides, kuidas blogima hakata – kuidas saada lugejaid – kuidas teenida raha. Ja olgu, küsitakse ka seda, mida Prantsusmaal teha ja mida teha jonniva lapsega, aga nende küsimuste osas suunan ma küsijad enamasti siiski vastuseid otsima mujalt.
Aga kuidas siis hakata blogima? Teate mis? See on täiesti valesti üles ehitatud küsimus. Blogima hakkamises ei ole mitte midagi keerulist. Valid endale sobiva platvormi, nime ja annad tuld. Alustada tuleb hoopis millestki muust. Alustada tuleb sellest, et MIKS blogima hakata, sest sõbrake – kui ainuke põhjus, mis sulle pähe hüppab on see, et sa tahadki näha oma pangakontot kasvamas, siis võin ma sulle kohe eos ära öelda, et ehk tuleks sul endale leida mõni sobivam hobi.
Miks inimesed loevad blogisid? No alustuseks seetõttu, et neile meeldib lugeda. Teiseks tuleb mängu uudishimu. Inimesed soovivad saada nõu, leida vastuseid küsimustele, mis neid huvitavad, nad tahavad kellegagi samastuda, tunda äratundmisrõõmu, saada inspiratsiooni, pahvatada naerma, analüüsida, kaasa mõelda. Ükskõik, kes mingi veebilehe avab, ta teeb seda kindla sooviga, ta otsib midagi. Olgu selleks informatsioon või emotsioon. Kui sul ei ole kumbagi pakkuda, siis ei tule keegi su lehele ka teist korda enam uudistama.
Muidugi ei saa ka niisama käed rüppes ootama jääda. Internet on suur ja lai. Olgugi, et üks poliitik üritas kunagi väita, et temal sai seal ruum otsa. Ausalt ei saa. Üks asi on luua head sisu, aga kui see on tehtud, siis tuleb see ka inimesteni viia, et anda neile vähemalt võimalus otsustada, kas see neile meeldib. Aga kuigi ma tean, et ka see on miski, millest te siin hea meelega loeksite, siis ei keskendu ma täna üldse sellele. Selle asemel räägime autentsusest.
Uhke sõna, eks? Olgem ausad – tänapäevases sotsiaalmeediakeerises on autentsus midagi, mida kohtab harva ja mis on seetõttu uskumatult väärtuslik.
Ometigi on asi tõusuteel, sest enam ei ole kõige populaarsemad just need sotsiaalmeediavood, kus iga pilt järgib eelmisega sarnast tonaalsust ja esteetikat, vaid hoopis need, mis peegeldavad pigem päriseluga kaasnevat kaootilisust.
Aga kuidas olla autentne, kui sa oled samas olukorras nagu mina? Kui su sotsiaalmeediasisu keskendubki suuresti nii su enda isikule kui ka perele, mitte näiteks retseptidele, moealastele soovitustele või trenninõule?
Kuidas olla ja jääda iseendaks maailmas, mis on üles ehitatud pealiskaudsusele ja kus on niivõrd kerge lugeda ridade vahelt, tõlgendada asju endale sobivalt ja luua igaühest täpselt selline kuvand, nagu endale sobib?
Ma usun, et iga pereblogija (või nii-öelda elustiiliblogja) on vähemalt korra hinge tõmmanud ja mõelnud, et mis ja kuidas. Kui palju peaks ma rääkima oma tööst? Kui palju isiklikest probleemidest? Lastest? Mis on üldse liiga isiklik?
Pannes midagi internetti, olgu selleks tekst või pilt, peame olema valmis selleks, et see hakkab seal elama oma elu. Võib-olla jõuab see vaid meie vanemate ja onude-tädideni. Võib-olla tuhandeteni. Ehk näevad seda vaid inimesed, kes meile siiralt kaasa elavad ja ehk hoopis need, kelle soovid meie suhtes on pahatahtlikud.
Ükskõik mille postitamisega anname ära kontrolli loodud sisu üle ja lubame sellel igaühe teadvuses elada oma elu ning muunduda. Kui see pole hirmus, siis mina ei tea mis on.
Aga tagasi autentsuse juurde. Kuidas siis jääda sellises olukorras iseendaks? Kuidas võidelda vastu tungile sobida mingitesse raamidesse?
1. Mõtle selgeks, mis eristab just SIND teistest ja miks peaks keegi soovima just sinu loodud sisu tarbida?
Mõtle hetkeks sellele, millist sotsiaalmeediat meeldib sulle endale tarbida? Millised on su ootused? Üsna suur on võimalus, et su lugejaskond on suuresti sinu sarnane, mis tähendab, et nende ootused sulle on võrdlemisi samaväärsed.
2. Paku midagi, mida teised ei paku!
Tegeled mingi huvitava hobiga, mis pole küll kuigi ainulaadne? Näita inimestele selle telgitaguseid! Mõtle teemadele, mille kohta oled ise soovinud rohkem lugeda, aga pole õigel ajal vastavat infot leidnud. Kui sul on tänaseks selles vallas kogemus olemas, siis kirjuta nüüd hoopis ise! Jaga oma nišis neid nurki, mida jagatakse vähem. Isegi kui teema on tabu. Usu mind, et ka tabuteemadest saab kirjutada viisil, mis pole vulgaarne ja mis austab su enda stiili.
Näiteks tundus mulle endale, et väga vähe kirjutatakse planeerimata rasedustest ja nendega seonduvatest tunnetest, mistõttu otsustasin sellest kirjutada ise ja jagada enda tundeid ning üsna haavatavat hingeseisundit paljude võõrastega. Ma ei ole aastate jooksul ühegi postituse peale saanud nii palju vastukaja ja kirju. See oli miski, mida on paljud kogenud, aga millest keegi ei taha väga rääkida. Kuidas sa tunnistad, et midagi läks nihu? Et rasedustestil kahte triipu nähes ei olnud silmisse tungivad pisarad tungitud õnnest?
Samuti jaga julgelt oma teadmisi ja nõuandeid. Kui su nišiks on kokandus, siis mõistagi ei palu keegi sul avaldada oma firmaroogade salajasi koostisosi, aga mõningate kokandusalaste nõuannete jagamine on ainult tervitatav.
Tihtipeale kardavad inimesed, et oma teadmiste tasuta jagamine hakkab nende vastu töötama ja seetõttu tahetakse kõike õpitut hoida vaid endale. Tegelikkuses on teadmiste jagamine hea ning aitab sul su jälgijaskonda kasvatada ning hoida pidevalt huvitatuna uue sisu osas. Ning mõistagi ei keela keegi sul ühel hetkel ka mingit osa nendest teadmistest kasumiks pöörata. Lihtsalt selleks hetkeks on su jälgijad juba veendunud selles, et sinu poolt pakutav info on tõesti väärtuslik ja nad usaldavad sind. Keegi ei osta ju põrsast kotis!
3. Ära ime lugusid pastakast välja!
Ilmselt oled isegi näinud postitusi, mille puhul tahaks kukalt kratsida ja küsida, et kas päriselt juhtus või? Fakt on see, et enamikel juhtudel ei saa me teada, aga on uskumatult palju sisuloomet, kus autor on panustanud huumorile, aga seda on ühtäkki nii palju ja nii võimendatult, et tekib küsimus ega see polegi vaid ilukirjandus? Samas võin näitena tuua ka ennast: mõned nädalad tagasi sisenes läbi katuseakna meie koju võõras kass, kes tekitas täieliku kaose ja kuigi mu postitus ei sisaldanud vähimalgi määral liialdusi, siis sain isegi mitmeid sõnumeid, kus uuriti ega ma lugu välja ei mõelnud. Asja point: räägi lugu alati nii nagu see juhtus ja kui tunned vajadust kuskil midagi võimendada, siis pea sellega hoolikalt piiri. Sa ei taha, et lugeja hakkaks sinus kahtlema.
4. Ära unusta oma elust rääkides kajastada ka muresid ja kitsaskohtasid, ent tea kindlalt oma piire.
Sa tunned end ebakindlalt – kirjuta see endast välja
Sa kardad midagi – jaga seda, usu mind, et sa pole ainus, kel on samad hirmud!
Su lapsed on selektiivse kuulmisega ja nende sõnavarast puudub termin “koristamine” – lase aga aur välja ja usu mind, et paljud lapsevanemad on sulle selle eest tänulikud.
Peaaegu kõigest saab kirjutada ausalt ja vahetult ja usu mind, et lugejad hindavad neid kahte omadust meeletult. Positiivse energia andmine on mõistagi uskumatult tänuväärne, aga aeg-ajalt vajame me kõik meeldetuletust, et igaüks meist on lihtsalt inimene. Kõikidel on halvemaid päevasid ja mõnikord on just ühest sellisest lugemine piisavaks lohutuseks. Rääkimata nõuannetest, kuidas selliste olukordadega toime tulla.
Mida iganes sa ka ei jagaks, pea lihtsalt meeles, et sa ei ületaks kindlaid piire. Millised need on, see on juba su enda otsustada.
Minu (mõningad) piirid on:
– Ma ei jaga olukordasid, mis paneksid ükskõik keda piinlikku olukorda (peamiselt käib see mu laste või abikaasa kohta)
– Ma ei jaga konfliktiolukordasid lähedastega, sest igal lool on kaks poolt ja neist vaid ühe esitamine on liialt ebaaus ja kallutatud
– Ma ei jaga midagi, mille osas tekib mul hirm, et see muudab mind liialt haavatavaks
– Ma ei kirjuta tööst. Mõistagi on siin varjuküljeks see, et paljud on selle põhjal teinud järelduse, et mul puudub enda sissetulek, aga ma tunnen sügavalt, et töö-ja eraelu peaksid alati lahus olema, mistõttu olen ma lihtsalt teatud inimeste ennatlike järeldustega leppinud ja harjunud.
5. Eelmise punkti viimased sõnad toovad mind selle punktini – ole haavatav, aga vaid teatud piirini
Nagu ma ütlesin, siis inimlikkus on suur ja tähtis aspekt selle juures, miks inimesed kedagi jälgima jäävad. Julgus näidata end oma vigadega, tehtud vigu tunnistada, mitte karta näida rumal – see on kõik imetlusväärne. Samas paneb see meid kõiki ka delikaatsesse positsiooni, kus ründamine on lihtne. Seetõttu mõtle enda jaoks selgeks, mis on need asjad, mille puhul oleks negatiivne tagasiside sinu jaoks liialt valus, et seda seedida ja lähtu sellest ka postitades.
6. Lõpeta võrdlemine!
Jah-jah, kõikide lemmiknõuanne, ei ole mina ka erilisem, aga selles on väga suur tõetera. Sina oled sina, keegi teine on.. keegi teine. Enda kogemustega, enda mineviku, enda unistuste. Ilmselgelt tõmbab meid kõiki rohkem nende poole, kellega meil on midagi sarnast. Minu poolt jälgitavate kontode seast moodustavad näiteks väga suure protsendi kolme tütre emad või rasedad – ma tunnen, et ma saan nendega antud hetkel paremini samastuda. Samas tekitab selliste kontode jälgimine ka teatud sorti blokeeringu mu enda loodava sisu osas. Paratamatult tekib tahtmine end nendega võrrelda, sest näiliselt on meil ju palju sarnast. Tegelikkuses ei ole sellel aga mõtet ja kellegi kopeerimine ei vii mitte kuskile. Kui siis ainult identiteedikriisini. Jälgi teisi, saa neist inspireeritud, ela neile kaasa, aga ära kaota end selle keskele ära.
7. Jaga oma jälgijatega killukesi kõige tavapärasemast argielust.
Jah, sa mõtled kindlasti, et see on ju igav ja seal pole midagi erilist, mida näidata, aga usu mind, et on! Näiteks olen ma avastanud, et Instagramis paeluvad mind väga time-lapse videod sellest, kuidas keegi oma kodu koristab, end valmis seab, süüa teeb, midagi dekoreerib. Need on kõige lihtsamad argised hetked, aga pakuvad sellest olenemata väärtuslikku pilguheitu kellegi ellu.
Mõistagi ei vääri kõik need hetked eraldi blogipostitust või Instagrami sissekannet, aga selle jaoks ongi Story funktsioon ideaalne. Jaga pisikesi rõõmuhetki, ärritumisi, näita mida sa sööd, mis sa selga paned, mis on su lemmiklooma lemmiktoit või lapse lemmikmänguasi – kõik need hetked, mis võivad sulle endale tunduda tühistena, on su jälgijaskonnale ideaalseks võimaluseks õppida sind paremini tundma. Näha kaugemale piltidest ja tekstidest. Näha sind sellisena, nagu sa oled.
Ehk siis kuidas saada jälgijaskond ja mõjuda autentsena? Ole sina ise koos kõige hea ja halvaga!
Britt Ernewein
www.britiblogi.ee autor
